Komplimentidest

Kui tihti te teete komplimente? Kui tihti te saate komplimente?

Paljudes maailma kultuurides suhtutakse komplimentidesse kergusega. Möödaminnes öeldud meeldiv sõna on sama mis tavaline viisakus.

On olemas arvamus, et komplimente võib nimetada „paitamise teooriaks“. Näiteks saavad kaks inimest kokku ja hakkavad üks teisele pai tegema – ja eksisteerivad nad selleks, et täitsa tasuta rõõmustada teineteist.

Keskaja Euroopas oli kombeks pöörduda inimeste poole „Teie Kõrgeausus“. Lähis-Idas olid keerulised ja pikad komplimendid. Näiteks selline: “Imeilus imeilusatest, kelle ilu särab kui päikesekiir varasel hommikul, kelle silmad on kui roosid peale vihma ja huuled sama maitsvad kui mesi“ jne jne....

Muidugi tänapäeval keegi ei hakka tegema selliseid komplimente ja kui hakkaks, siis see tunduks vähemalt imelik.

Kui me võtame aluseks, et kommunikatsioon on kultuur ja kultuur on vastupidiselt kommunikatsioon, ning kommunikatsiooni ühikuks võtame komplimendi, siis lihtsa arvutamise abil saame nii öelda „komplimentide kultuuri“.

Nüüd pöördume viimasel loengul püstitatud küsimuste juurde: Kuidas me käsitleme igapäevast kultuuri? Kuivõrd kultuurne on meie kommunikatsioon? Kas me võime nimetada ennast kultuurseteks inimesteks?

Kahjuks meie igapäevases elus on suhteliselt vähe komplimente, me ei ole harjunud niisama jagama kiitusi. Me ei suuda öelda võõrale inimesele, et tal on ilus kleit, prillid, soeng jms.

Samas tuttavate hulgas, kui märkame midagi ilusat, meeldivat, huvitavat, siis tihtipeale ka kiidame seda.

Tuleb tunnistada, et tänapäeval ei ole vahet kes kellele teeb komplimente, kas mees naisele, naine mehele, naine naisele, mees mehele – ja see on juba väike samm suurteks avamisteks.

Kindlasti komplimentide kultuuri tuleks arendada edasi ja iga üks peab alustama iseendast. Pole vaja kohe joosta tänavale ja teha komplimente kõikidele vastutulijatele. Arvan et algatuseks piisab ka sellest, kui hommikul oma kolleegi nähes koos teretusega mainid ka tema ilusa soengu või imelist värvi lipsu J

Oleme kultuursemad ja muudame Eesti inimestevahelist kommunikatsiooni komplimendirikkamaks!

Miks Eestis on madal sündivus?

Tihtipeale on meil viimasel ajal räägitud madalast iibest.

Olen küll ise tütre ema, aga arvan, et sündimuse muutused kulgevad paralleelselt sünnitamisvanuse muutumisega, kuna üks osa naisi lükkab sünnitamise edasi. Naiste keskmine vanus on sünnitamisel üsna kõrge. Ennem, kui lapse muretsesid, võisid olla kindel, et sul töökoht säilitatakse, aga tänapäeval puudub kindlustunne ja garantii, et ma suudan lapse ülesse kasvatada.

Väga paljud naised peavad oluliseks nii haridust kui ka karjääri, kuna sellest sõltub su tulevane palk. Lapse kõrvalt aga karjääri teha suudavad ainult üksikud.

Paljud kardavad hirmu tuleviku ees. Vana majanduslangus pole veel õietigi läbi saanud, kuid tundub, et lähitulevikus  ähvardab meid juba uus kriis.  Kuna lapse kasvatamine on kallis lõbu ( väidetavalt läheb vanemale maksma lapse üleskasvatamine kuni ülikooli lõpetamiseni  65 000 eurot) , siis nii mõnedki noored perekonnad ja üksikud otsivad uusi väljundeid „mujalt“, sest „seal“ on parem. Kõik me ihkame stabiilsust, turvalist keskkonda ja head sissetulekut. Kahju ainult, et minejateks on enamus noored , haritud  ja kvalifitseeritud inimesed. Luuakse perekond ja soetatakse kodu. Kohanetakse kiiresti uue keskkonnaga ning vähe on Eestisse tagasitulijaid. Lapsed sünnitatakse välismaal.

Tegelikult on Eestis hea elada, põhiliseks probleemiks on madal elatustase. Kui ainult neid makse ei tõstetaks ja ühiskond oleks vähe hoolivam, küllap oleks siis meil ka iive kõrgem. Arvan, et sellisel juhul   teeksid noored oma karjääri Eestis ja mõtleksid pere loomisele oma kodumaal.

Mõtisklused esimese loengu järel

Tere.

Kõigepealt olen tänulik selle äärmiselt huvitava väljakutse eest. Ma arvan, et vabatahtlikult ma poleks kunagi alustanud blogi pidamist.

Esimene loeng oli väga kasulik. Esiteks omandasin teadmisi selle kohta, kuidas kommunikatsiooni voog näeb välja ning kuidas mina ise, teised inimesed, sündmused, teod täidavad seda.

Teiseks, ma olen täiesti veendunud, et sisemiselt tundsin loengumaterjali ning tunnetasin, et olen minevikus sellega kokku puutunud, kuid nüüd oli esimene kord, kui sellest kuulsin. Olen alati teadnud, et igal teol, sõnal või vaikimisel on oma tähendus ja selle tähendusega me väljendame oma soove ja mõtteid. Natuke raske on tunnistada seda, et probleem on minu väljendusoskuses kui teine inimene ei saa mu sõnumist aru. Hakkasin meenutama erinevaid situatsioone oma elust, ja nii see ongi – paljudes olukordades oleksin võinud ennast väljendada teistmoodi. Huvitav oli ka jälgida nö sündmuste ahelat: saadan sõnumi – millega loon tähenduse – mille kaudu kujundan suhteid – ja näitan oma hoolivust. Igapäevases elus kahjuks pole võmalik alati mõelda oma sõnumi peale ja sellele, mis tähenduse see võib luua. Vaatamata sellele, iga inimene vastutab iga oma sõnumi eest. Siinkohal saaks ümbersõnastada kaaose teooriat, et ühe inimese sõnum võib algatada maailmasõja.