Suhete kujunemine, hindamine ja eetika

Tegin oma viimase loengukonspekti lahti ja lugesin selle läbi. Oli selles konspektis paar väljendit, mis kõlasid loengu alguses, keskel ja lõpus ja mis panid mind mõtlema.

Need väljendid olid:

Suhe kujuneb sellest, mis on ridade vahele pandud.

Me hindame mitte inimest, vaid seda, kuidas ta käitub ja mida ta ütleb (seda, kuidas inimene kontrollib oma väljendust)

Kas on alati eetiline, kui sa ütled tõtt? Kas on eetiline, kui sa valetad?

Mina tahaks alustada lõpust- eetikast. Märkasin, et suheldes erinevate inimestega minu väidete eetilisus varieerub. Või äkki on see hoopis viisakus? Huvitav, mis vahe on ebaviisakal ja ebaeetilisel küsimusel/käitumisel? Ma kardan, et ei oska täpset vahet teha.

Kodus, tööl, koolis suhtlen inimestega erinevalt, aga seda teevad vast kõik. Kodus ei mõtle eriti selle peale, mida ütlen. Tööl, vastupidi, olen väga hoolikas oma sõnade suhtes ja koolis suhtlemisviis paikneb kuskil kodu ja töö vahel.

Miks see nii on?  Selle pärast, et Me hindame mitte inimest vaid seda, kuidas ta käitub ja mida ta ütleb. Kodus minu sõbrad ja sugulased teavad, mis inimene ma olen, ja kui ma vahel ütlen või teen midagi ebaeetilist, siis see ei mõjuta nende arvamust. Tööl aga tuleb panna maski peale ja teha endast just sellise inimese, keda tööandja saab austada ja kuulda. Seal ei tohi endale lubada lõõgastuda ja visata terava(tihti asjakohase) kommentaari. Selle asemel tuleks viisakalt lahti seletada oma arvamust. Mis puudutab kooli, siis nagu ma eelnevalt ütlesin, see paikneb kodu ja töö suhtlemise vahel. Ja mida rohkem ma oma kursusekaaslasi tunnen, seda rohkem tunnen ennast sõprade seas, kus ei pea alati mõtlema oma sõnade peale ja ei pea kartma, et minust saadakse valesti aru.

Mida rohkem inimesed üksteist teavad, seda paremini nad loevad seda, mis on ridade vahele pandud.

AGA, kas me tunneme iseennast piisavalt hästi: Kes me oleme siis kui me pole kodus, tööl ega koolis? Kas me suudame oma sõnumite ridade vahelt lugeda seda, kui eetilised me oleme? Kui tihti me vahetame maske? Kas me suudame teisi inimesi mõista just niimodi nagu tahaks?

Väga palju küsimusi sai püstitatud ja iga inimene peaks leidma ise oma vastused üles.

Lõpetada tahaks William Shakespeare’i tsitaadiga: „Maailm on lava
ja mehed-naised kõik vaid näitlejad“

Kas ennustajad või head inimestelugejad?

Inimesed lähevad ennustajate juurde selleks, et teada saada, kuidas neil tulevikus läheb. Tõenäoliselt paljud meist ei tahaks kuulda tõtt, kui see oleks äärmiselt negatiivne. Me kõik teeme elus valikuid ja elus juhtub ikka see, millesse ise usud. Nii ka mõne suvalise kaardimoori jutt jõuab sügavale sinu  alateadvusse ning nii võib seegi täide minna. Mitte aga sellepärast, et keegi teab su tulevikku ette, vaid et sa ise mõtled selle endale reaalsuseks.

Aga kuidas ennustatakse meie tulevikku? Kas tõepoolest teatud inimesed seda näevad või näevad nad hoopis midagi muud – näevad meie sõnumeid?

Meie kommunikatsiooni voog on alati täidetud, ka siis kui istume ennustaja vastas. Tema küsib meilt üldküsimusi ja saab endale vajalikke vastuseid mitte sõnadest, vaid meie reakstioonidest, pilgust, häälest, miimikast. Nii on päris lihtne teada saada, mis meil minevikus oli ja päris lihtne tulevikku välja mõelda. Eks nad räägivad vaid seda, mida inimene kuulda tahab.

Mina isiklikult pole veel ennustaja juures käinud, aga arvan, et väga huvitav oleks kuulda mis mind tulevikus ootab. Mis võib olla parem kui kuulata seda, mida tahad kuulda J

Kingitus

Tõeline kingitus on see, kui on olemas inimene kellega sa saad jagada oma rõõmud ja mured.