Mis on elu?
Kui ma oleks matemaatik, siis ma ütleks, et elu on numbrid.
Kui ma oleks arst, ma ütleks, et elu on inimese keha, mille panevad tegutsema keemilised ja füüsilised ühendused ja süsteemid.
Olles aga tudeng, kes on äsja lõpetanud kommunikatsiooni teooria kursuse, ma ütleks, et elu on kommunikatsioon.
Lugedes „kohustuslikku kirjandust“ jõudsin järeldusele, et kõik, mis me teeme oma elus, on komunikatsioon. Iga oma liigutusega ja mõttega me kommunikeerime välismaailmaga. Kõike mida me teeme saab nimetada märkideks - sümboliteks, ja kommunikatsioon on nende sümbolite tõlgendamine.
Raamat peamiselt räägib inimestevahelisest kommunikatsioonist erinevatel tasanditel – inimesed, grupid, ühiskonnad, organisatsioonid, riigid jne. Mulle jäi silma hoopis isikusisese kommunikatsiooni ehk intrapersonal communication teema, millest oli väga vähe räägitud.
Raivo Palmaru oma loengus mainis, et intrakommunikatsioon pole kommunikatsioon... Kindlasti ei saa ma sellega nõustuda. Minu arvamus on see, et inimeste vaheline kommunikeerimine hakkab just üksikisikust, kellel on oma mõtted, arvamus ja suhtumine: „Selleks, et saavutada edu inimeste vahelises kommunikatsioonis, peab kõigepealt omama võimet kommunikeerida iseendaga. Peab mitte ainult mõtlema ja tundma, vaid oskama ka mõelda ja tunda oma mõtteid ja tundeid“.
Isikusisesel kommunikatsioonil on omad eesmärgid: väljaselgitada ideed, analüüsida olukorrad, mõtiskleda või mõista midagi.
Mulle tundub, et mõtteprotsess toimub küsimuste püstitamisel, vastuste leidmisel ja vastaval käitumisel. Kui see on tegelikult nii, siis me saame täiusliku kommunikatsiooni voogu: on olemas sõnumi saatja (kas inimene ise või tekkinud olukord), sõnumi vastuvõtja (inimene saab sõnumi kätte ja töötleb seda oma mõtetes), tagasiside (inimene käitub vastavalt oma arvamusele).
Minu arvates, kõige parem intrakommunikatsiooni näide on film „
Cast away“ (Kaldale uhutud). Kus peategelast mängib Tom Hanks. Tema elu muutub päeva pealt, kui ta elab ainsana üle lennu õnnetuse. Ta uhutakse üksikule saarele, kus tal tuleb veeta pikki aastaid.
Inimene ei saa ilma kommunikatsioonita elada, ja peategelane leiab endale sõbra, milleks saab võrkpalli pall. Nende vahel toimuvad täisväärtuslikud vestlused: probleemide põstitus, arutamine ja lahenduse leidmine, kuid tegelikult kogu kommunikatsioon toimub vaid ühe inimese peas.
Siinkohal võib arvata, et inimene läks hulluks, ja see näide ei saa olla adekvaatne.
Aga mida teeb igaüks õhtul, kui läheb magama? Ta mõtleb, analüüsib oma päeva, otsuseid mida ta on teinud, kas nad olid õiged või mitte. Ja kindlasti homse päeva käitumine ja kommunikeerimine teiste inimestega kasvõi natuke sõltub õhtuse eneseanalüüsi tulemustest.
Mina võin julgelt väita, et minu jaoks Intrakommunikatsioon on kommunikatsioon!
