Hetk...

Mulle meenus üks venekeelne laul, mis vabas tõlkes kõlab umbes nii: Mineviku ja tuleviku vahel on vaid hetk, mida nimetataksegi eluks.

Milegipärast viimane loeng jäi mulle hinge. Miks? Võib olla sellepärast, et oli mainitud see sama hetk, millest koosnebki meie elu ja mul on tõeliselt kahju, et need hetked, mida ma veetsin kommunikatsiooni teooria loengutes, jäid minevikku.

AGA  ma võin julgelt öelda, et minu mõtlemisviis on selle ajaga natuke muutunud. Üritan pöörata rohkem tähelepanu oma sõnumitele ja peale mängu kindlasti üritan olla ka parem sõnumi vastuvõtja.

Aitäh huvitava kogemuse ja vapustavate hetkede eest!

Pean tunnistama, et vaevalt ma hakkan seda blogi ka edasi pidama.

AGA ma ei ütle hüvasti, ma ütlen UUTE KOHTUMISTENI!

Dominika

Intrakommunikatsioon meie elus

Mis on elu?

Kui ma oleks matemaatik, siis ma ütleks, et elu on numbrid.

Kui ma oleks arst, ma ütleks, et elu on inimese keha, mille panevad tegutsema keemilised ja füüsilised ühendused ja süsteemid.

Olles aga tudeng,  kes on äsja lõpetanud kommunikatsiooni teooria kursuse, ma ütleks, et elu on kommunikatsioon.

Lugedes „kohustuslikku kirjandust“ jõudsin järeldusele, et kõik, mis me teeme oma elus, on komunikatsioon. Iga oma liigutusega ja mõttega me kommunikeerime välismaailmaga. Kõike mida me teeme saab nimetada märkideks - sümboliteks, ja kommunikatsioon on nende sümbolite tõlgendamine.

Raamat peamiselt räägib inimestevahelisest kommunikatsioonist erinevatel tasanditel – inimesed, grupid, ühiskonnad, organisatsioonid, riigid jne. Mulle jäi silma hoopis isikusisese kommunikatsiooni ehk  intrapersonal communication teema, millest oli väga vähe  räägitud.

Raivo Palmaru oma loengus mainis, et intrakommunikatsioon pole kommunikatsioon... Kindlasti ei saa ma sellega nõustuda. Minu arvamus on see, et inimeste vaheline kommunikeerimine hakkab just üksikisikust, kellel on oma mõtted, arvamus ja suhtumine: „Selleks, et saavutada edu inimeste vahelises kommunikatsioonis, peab kõigepealt omama võimet kommunikeerida iseendaga. Peab mitte ainult mõtlema ja tundma, vaid oskama ka mõelda ja tunda oma mõtteid ja tundeid“.

Isikusisesel kommunikatsioonil on omad eesmärgid: väljaselgitada ideed, analüüsida olukorrad, mõtiskleda või mõista midagi.

Mulle tundub, et mõtteprotsess toimub küsimuste püstitamisel, vastuste leidmisel ja vastaval käitumisel. Kui see on tegelikult nii, siis me saame täiusliku kommunikatsiooni voogu: on olemas sõnumi saatja (kas inimene ise või tekkinud olukord), sõnumi vastuvõtja (inimene saab sõnumi kätte ja töötleb seda oma mõtetes), tagasiside (inimene käitub vastavalt oma arvamusele).

Minu arvates, kõige parem intrakommunikatsiooni näide on film „Cast away“ (Kaldale uhutud). Kus peategelast mängib Tom Hanks. Tema elu muutub päeva pealt, kui ta elab ainsana üle lennu õnnetuse. Ta uhutakse üksikule saarele, kus tal tuleb veeta pikki aastaid.

Inimene ei saa ilma kommunikatsioonita elada, ja peategelane leiab endale sõbra, milleks saab võrkpalli pall. Nende vahel toimuvad täisväärtuslikud vestlused: probleemide põstitus, arutamine ja lahenduse leidmine, kuid tegelikult kogu kommunikatsioon toimub vaid ühe inimese peas.

Siinkohal võib arvata, et inimene läks hulluks, ja see näide ei saa olla adekvaatne.

Aga mida teeb igaüks õhtul, kui läheb magama? Ta mõtleb, analüüsib oma päeva, otsuseid mida ta on teinud, kas nad olid õiged või mitte. Ja kindlasti homse päeva käitumine ja kommunikeerimine teiste inimestega kasvõi natuke sõltub õhtuse eneseanalüüsi tulemustest.

Mina võin julgelt väita, et minu jaoks Intrakommunikatsioon on kommunikatsioon!

Suhete kujunemine, hindamine ja eetika

Tegin oma viimase loengukonspekti lahti ja lugesin selle läbi. Oli selles konspektis paar väljendit, mis kõlasid loengu alguses, keskel ja lõpus ja mis panid mind mõtlema.

Need väljendid olid:

Suhe kujuneb sellest, mis on ridade vahele pandud.

Me hindame mitte inimest, vaid seda, kuidas ta käitub ja mida ta ütleb (seda, kuidas inimene kontrollib oma väljendust)

Kas on alati eetiline, kui sa ütled tõtt? Kas on eetiline, kui sa valetad?

Mina tahaks alustada lõpust- eetikast. Märkasin, et suheldes erinevate inimestega minu väidete eetilisus varieerub. Või äkki on see hoopis viisakus? Huvitav, mis vahe on ebaviisakal ja ebaeetilisel küsimusel/käitumisel? Ma kardan, et ei oska täpset vahet teha.

Kodus, tööl, koolis suhtlen inimestega erinevalt, aga seda teevad vast kõik. Kodus ei mõtle eriti selle peale, mida ütlen. Tööl, vastupidi, olen väga hoolikas oma sõnade suhtes ja koolis suhtlemisviis paikneb kuskil kodu ja töö vahel.

Miks see nii on?  Selle pärast, et Me hindame mitte inimest vaid seda, kuidas ta käitub ja mida ta ütleb. Kodus minu sõbrad ja sugulased teavad, mis inimene ma olen, ja kui ma vahel ütlen või teen midagi ebaeetilist, siis see ei mõjuta nende arvamust. Tööl aga tuleb panna maski peale ja teha endast just sellise inimese, keda tööandja saab austada ja kuulda. Seal ei tohi endale lubada lõõgastuda ja visata terava(tihti asjakohase) kommentaari. Selle asemel tuleks viisakalt lahti seletada oma arvamust. Mis puudutab kooli, siis nagu ma eelnevalt ütlesin, see paikneb kodu ja töö suhtlemise vahel. Ja mida rohkem ma oma kursusekaaslasi tunnen, seda rohkem tunnen ennast sõprade seas, kus ei pea alati mõtlema oma sõnade peale ja ei pea kartma, et minust saadakse valesti aru.

Mida rohkem inimesed üksteist teavad, seda paremini nad loevad seda, mis on ridade vahele pandud.

AGA, kas me tunneme iseennast piisavalt hästi: Kes me oleme siis kui me pole kodus, tööl ega koolis? Kas me suudame oma sõnumite ridade vahelt lugeda seda, kui eetilised me oleme? Kui tihti me vahetame maske? Kas me suudame teisi inimesi mõista just niimodi nagu tahaks?

Väga palju küsimusi sai püstitatud ja iga inimene peaks leidma ise oma vastused üles.

Lõpetada tahaks William Shakespeare’i tsitaadiga: „Maailm on lava
ja mehed-naised kõik vaid näitlejad“

Kas ennustajad või head inimestelugejad?

Inimesed lähevad ennustajate juurde selleks, et teada saada, kuidas neil tulevikus läheb. Tõenäoliselt paljud meist ei tahaks kuulda tõtt, kui see oleks äärmiselt negatiivne. Me kõik teeme elus valikuid ja elus juhtub ikka see, millesse ise usud. Nii ka mõne suvalise kaardimoori jutt jõuab sügavale sinu  alateadvusse ning nii võib seegi täide minna. Mitte aga sellepärast, et keegi teab su tulevikku ette, vaid et sa ise mõtled selle endale reaalsuseks.

Aga kuidas ennustatakse meie tulevikku? Kas tõepoolest teatud inimesed seda näevad või näevad nad hoopis midagi muud – näevad meie sõnumeid?

Meie kommunikatsiooni voog on alati täidetud, ka siis kui istume ennustaja vastas. Tema küsib meilt üldküsimusi ja saab endale vajalikke vastuseid mitte sõnadest, vaid meie reakstioonidest, pilgust, häälest, miimikast. Nii on päris lihtne teada saada, mis meil minevikus oli ja päris lihtne tulevikku välja mõelda. Eks nad räägivad vaid seda, mida inimene kuulda tahab.

Mina isiklikult pole veel ennustaja juures käinud, aga arvan, et väga huvitav oleks kuulda mis mind tulevikus ootab. Mis võib olla parem kui kuulata seda, mida tahad kuulda J

Kingitus

Tõeline kingitus on see, kui on olemas inimene kellega sa saad jagada oma rõõmud ja mured.

Komplimentidest

Kui tihti te teete komplimente? Kui tihti te saate komplimente?

Paljudes maailma kultuurides suhtutakse komplimentidesse kergusega. Möödaminnes öeldud meeldiv sõna on sama mis tavaline viisakus.

On olemas arvamus, et komplimente võib nimetada „paitamise teooriaks“. Näiteks saavad kaks inimest kokku ja hakkavad üks teisele pai tegema – ja eksisteerivad nad selleks, et täitsa tasuta rõõmustada teineteist.

Keskaja Euroopas oli kombeks pöörduda inimeste poole „Teie Kõrgeausus“. Lähis-Idas olid keerulised ja pikad komplimendid. Näiteks selline: “Imeilus imeilusatest, kelle ilu särab kui päikesekiir varasel hommikul, kelle silmad on kui roosid peale vihma ja huuled sama maitsvad kui mesi“ jne jne....

Muidugi tänapäeval keegi ei hakka tegema selliseid komplimente ja kui hakkaks, siis see tunduks vähemalt imelik.

Kui me võtame aluseks, et kommunikatsioon on kultuur ja kultuur on vastupidiselt kommunikatsioon, ning kommunikatsiooni ühikuks võtame komplimendi, siis lihtsa arvutamise abil saame nii öelda „komplimentide kultuuri“.

Nüüd pöördume viimasel loengul püstitatud küsimuste juurde: Kuidas me käsitleme igapäevast kultuuri? Kuivõrd kultuurne on meie kommunikatsioon? Kas me võime nimetada ennast kultuurseteks inimesteks?

Kahjuks meie igapäevases elus on suhteliselt vähe komplimente, me ei ole harjunud niisama jagama kiitusi. Me ei suuda öelda võõrale inimesele, et tal on ilus kleit, prillid, soeng jms.

Samas tuttavate hulgas, kui märkame midagi ilusat, meeldivat, huvitavat, siis tihtipeale ka kiidame seda.

Tuleb tunnistada, et tänapäeval ei ole vahet kes kellele teeb komplimente, kas mees naisele, naine mehele, naine naisele, mees mehele – ja see on juba väike samm suurteks avamisteks.

Kindlasti komplimentide kultuuri tuleks arendada edasi ja iga üks peab alustama iseendast. Pole vaja kohe joosta tänavale ja teha komplimente kõikidele vastutulijatele. Arvan et algatuseks piisab ka sellest, kui hommikul oma kolleegi nähes koos teretusega mainid ka tema ilusa soengu või imelist värvi lipsu J

Oleme kultuursemad ja muudame Eesti inimestevahelist kommunikatsiooni komplimendirikkamaks!

Miks Eestis on madal sündivus?

Tihtipeale on meil viimasel ajal räägitud madalast iibest.

Olen küll ise tütre ema, aga arvan, et sündimuse muutused kulgevad paralleelselt sünnitamisvanuse muutumisega, kuna üks osa naisi lükkab sünnitamise edasi. Naiste keskmine vanus on sünnitamisel üsna kõrge. Ennem, kui lapse muretsesid, võisid olla kindel, et sul töökoht säilitatakse, aga tänapäeval puudub kindlustunne ja garantii, et ma suudan lapse ülesse kasvatada.

Väga paljud naised peavad oluliseks nii haridust kui ka karjääri, kuna sellest sõltub su tulevane palk. Lapse kõrvalt aga karjääri teha suudavad ainult üksikud.

Paljud kardavad hirmu tuleviku ees. Vana majanduslangus pole veel õietigi läbi saanud, kuid tundub, et lähitulevikus  ähvardab meid juba uus kriis.  Kuna lapse kasvatamine on kallis lõbu ( väidetavalt läheb vanemale maksma lapse üleskasvatamine kuni ülikooli lõpetamiseni  65 000 eurot) , siis nii mõnedki noored perekonnad ja üksikud otsivad uusi väljundeid „mujalt“, sest „seal“ on parem. Kõik me ihkame stabiilsust, turvalist keskkonda ja head sissetulekut. Kahju ainult, et minejateks on enamus noored , haritud  ja kvalifitseeritud inimesed. Luuakse perekond ja soetatakse kodu. Kohanetakse kiiresti uue keskkonnaga ning vähe on Eestisse tagasitulijaid. Lapsed sünnitatakse välismaal.

Tegelikult on Eestis hea elada, põhiliseks probleemiks on madal elatustase. Kui ainult neid makse ei tõstetaks ja ühiskond oleks vähe hoolivam, küllap oleks siis meil ka iive kõrgem. Arvan, et sellisel juhul   teeksid noored oma karjääri Eestis ja mõtleksid pere loomisele oma kodumaal.

Mõtisklused esimese loengu järel

Tere.

Kõigepealt olen tänulik selle äärmiselt huvitava väljakutse eest. Ma arvan, et vabatahtlikult ma poleks kunagi alustanud blogi pidamist.

Esimene loeng oli väga kasulik. Esiteks omandasin teadmisi selle kohta, kuidas kommunikatsiooni voog näeb välja ning kuidas mina ise, teised inimesed, sündmused, teod täidavad seda.

Teiseks, ma olen täiesti veendunud, et sisemiselt tundsin loengumaterjali ning tunnetasin, et olen minevikus sellega kokku puutunud, kuid nüüd oli esimene kord, kui sellest kuulsin. Olen alati teadnud, et igal teol, sõnal või vaikimisel on oma tähendus ja selle tähendusega me väljendame oma soove ja mõtteid. Natuke raske on tunnistada seda, et probleem on minu väljendusoskuses kui teine inimene ei saa mu sõnumist aru. Hakkasin meenutama erinevaid situatsioone oma elust, ja nii see ongi – paljudes olukordades oleksin võinud ennast väljendada teistmoodi. Huvitav oli ka jälgida nö sündmuste ahelat: saadan sõnumi – millega loon tähenduse – mille kaudu kujundan suhteid – ja näitan oma hoolivust. Igapäevases elus kahjuks pole võmalik alati mõelda oma sõnumi peale ja sellele, mis tähenduse see võib luua. Vaatamata sellele, iga inimene vastutab iga oma sõnumi eest. Siinkohal saaks ümbersõnastada kaaose teooriat, et ühe inimese sõnum võib algatada maailmasõja.